Teised temast
Jan Kaus
Jan Kaus nimetab “Flandria päevikule” hinnangut andes Tõnu Õnnepalu suureks eemaldujaks ja näeb temas eelkõige romantilist kangelast. Õnnepalu on maininud: “Romantism oli meie praeguse tsivilisatsiooni noorus. Me oleme sellest märgitud. Midagi sellest võimsamat, mis romantismi mõju kustutaks, pole seni olnud.” Niisiis võib seda pidada vähemasti üheks “Flandria päeviku” tausttekstiks. Kaus, J. Suure romantiku suur eemaldumine, Looming, 2003. a, nr 3, lk 399 – 414.
Marek Tamm
"Õnnepalu on oma loominguga toonud eesti kirjandusse tavatus koguses subjektiivsust. Sellise alasti häälega ei ole siin veel õieti keegi varem kõnelenud. Meie kultuuris, mis üldiselt ei armasta pihtimusi, on Õnnepalu tekstid aidanud hädustada piiri elu ja kirjanduse vahel. See on kahtlemata kurnav missioon - kõikuda elu ja kirjutamise vahel, teha oma elust kirjandusteos, autograafia." http://paber.ekspress.ee/viewdoc/331FB8FA0BF1CAB8C2256BE400582D04
Maire Liivamets
"Autor ei suru sind põlvini porri ega kamanda kiirustamata. Kõiksugu ajalised ja ajatud mõtted liiguvad su ajust läbi. Oled kaitstud sõnalise põlguse, viha ja saasta eest. [---] Autor pole isekas ega enesekindel, liialt elutark, vaid samasugune otsija ja kahtleja kui isegi." http://www.nlib.ee/89564
Tema teistest
Jaan Kaplinski
"See see põhline häda Kaplinski romaaniga on. Ta jutustab lugu, iseenda (nooruse) lugu, mida ta oma raamatutes juba vähemalt kaks korda on jutustanud. [---] Muidugi on targa ja elu näinud inimese mõtteid ikka huvitav lugeda. Aga paluks mitte neid "rüütada" romaanivormi. See ei tee neid sugugi huvitavamaks, vastupidi." Tõnu Õnnepalu, Vikerkaar 6/2007, lk 97.
Betti Alver
"Betti Alver kirjutab ise oma piiblit ja kreedot, ilma et see oleks mõni vastupiibel või antikreedo. Sama lihtne kui olla millegi poolt, on olla selle vastu. Raske on poolt ja vastu vahelt loovida vabasse vette, veel sõnastamata aimuste kuningriiki. Betti Alveril on see korda läinud, vähemalt paaris luuletuses, ja seda tuleb lugeda suureks ajalooliseks imeks. [---] Tüüpiline Alver kasutab küll hardaid vormeleid, aga jääb nende suhtes pilklikuks ja skeptiliseks: maailm pole just kuigi hästi korraldatud ja meil pole sinna ka suurt midagi parata, kuid see ei tähenda, et peaksime pisaraid valama. " Tõnu Õnnepalu, Looming, juuni 1999, lk 1088 - 1089.
