Õnnepalu sulest... -

Tõnu Õnnepalu - Anton Nigov - Emil Tode

"Aga mis see armastus just on? Sisemine hingejõud ja põlemine, mis on samas suunatud endast väljapoole, soov ennast anda. See on see, mis paneb inimese elama ja liikuma. " (http://www.postimees.ee/?id=199870)

"Armastus on see üks ja ainus, aga objekt on erinev. Mõnes mõttes polegi objekt tähtis. " (http://www.postimees.ee/?id=199870)

"Tunnegi möödub ja muutub. Seda ei teagi, mis lõpuks see kõige tähtsam on. Mõnes mõttes on armastus meist väline jõud, mida me ei kontrolli, ja see jõud viib meid meie tavalistest piiridest välja ja see on ainuke jõud, mis suudab meid muuta. Armastuse kaudu me midagi õpime ja äkki saame paremaks. Vähemalt on see lootus ja see on selle asja sügavam mõte, mitte see, et sa saad kellegi kätte." (http://www.postimees.ee/?id=199870)

* * *

Tuul kannab tolmupöörist
mööda teel üle mäe
kerkib sinkjasmust rünk

Heinamaal välgatab vikat
valget kleiti lööb iil
ümber niitja paljaste säärte

Viimane metsik kollane valgus
otsekui unenäos
ja tuba kaob raskesse varju
ja maastik on korraga tühi
vaid heitunud pääsukesed
kohiseb harali kask

välkus
künkal üks kuju

vihm
(1983)

* * *

Hommikul purjetab päike latvade kohale
Puude kroonid löövad hiilgama

Aga mina olen unine ja tuhm

Õhtul loojub päike merre
Valges tuletornis süüdatakse tuli

Mina seisan kui must kivi kaldal
Vahin tumenevat vett

Ja raskeid lainemägesid
Mis langevad silmapiirilt tagasi

Olen kaljul tuule käes lidutav rohi
Mõistetud suruma juuri
Sesse rõskevõitu urbsesse kivisse

Ja valged linnud
On mõistetud minust üle lendama
(1984)

KIRI MAALT 31. III

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel

selle maakoha armetus ja suurus.

Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas on kõige kohal suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge.

kui mu igatsus su järele.
(1986)

KUI VIIMATI RUKISTE PUNAKAS KULD
on tuhmunud põldudel vanunud mullaseks kõrreks
ja vaiguste klaastaevasammaste rohelist tuld
näib vaevalt veel tilkhaaval nõrguvat õhtu
tahmunud mõrasekskuivanud tõrrest,

kui viimati näen, et Su nägu, mida ma uskusin nägevat
vagusalt sõõrja päevalillena piidlemas minu poole,
päriselt hoopiski pimedalt nägi vaid vägevat
igavest valgust - seisin seal alla päikest,
mille vajunud kuma nüüd mu silmades sügise vasena kooleb.
Ehk lõpuks siis taipan: Su ükskõikse lille sarnane valgusejanune pale
on ammugi pööranud ära ja pannudki õhtu järele kinni tõrksatest
kollastest lehtedest krooni,
ja minu enese silmade ees ei olegi olnud muud kui närvetu, surelik vale,
mis eales ei jaksanud tunnistada ühtki Su liiga julmalt ja heledalt põlevat
tooni.
Nõrgem kui rohi! Mis muud on taolise päralt
kui ara lapsena aiapulkade vahelt
veel pimeda kamulgi piiluda tumedat endassesulgunud õit,
kartes ja paludes hirmust, et viimaks ta sealtki viiakse käekõrvalt ära,
justkui nüüd hilja oleks veel võimalik julgematajäänd embus,
päikeseristi kandja
pöörane, pimestav võit.
(1988)

* * *
Vesi on läbipaistev
ja läbipaistev on õhk.
Vees peegeldub õhk
ja õhus peegeldub vesi.

Sügaval muutub peegeldus roheliseks.
Kõik on seal roheline, tume ja särav:
taimed, kalad, pilk.

Kaugel muutub peegeldus helenduseks.
Seal sünnib saari,
kerkib nende kujutisi, tõuseb arhipelaage
mere terendusest.

Meie paat heiskas purjed vatahommikul,
ähmasel aoeelsel ajal, ammu
oleme teel, juba ammu
ei oska me öelda enam,
kumb on peegeldus, kumb
peegelduse vastupeegeldus
õhus.

Meie silmad on mere heledat karda.
Peatumata libisevad lained
läbi neist.

Meie suud on tummad. Ükshaaval
kukkusid sõnad vette, rohelusse vajusid,
said kummalisteks veteelanikeks seal,
liigutavad end nüüd hämaruses.

Meie kõrvad on kui merikarbid
täis igavesti kohinat.
Kui neisse satub mõni hääl,
liivatera vaikuse vees,
saab tast pärl. Aegamööda
koguneb ta ümber opaalset kohinat,
aegamööda saab tast pärl.

Meie sõõrmed maitsevad vihmu,
äikest aimavad nad sündimas kumeruse taga,
enne veel kui kõu
tast märku annab.

Meie kehad tunnevad tuult.
Siledaina, niiskeina,
soolakirmetisest sädelevaina
tunnevad nad
iga ta puudutust.

Meie kehad
kuuluvad talle.
Ta armastab neid,
ta mängib meie kehadega.

Ja seni kestab teekond,
seni kumerduvad purjed,
seni kerkivad päevad merest me selgade tagant,
muutes meid hõnedaservseiks siluettideks,
seni loojuvad päevad merre me eel,
värvides meie pilke.

Ei, veel pole hilja,
meie paat libiseb nobedasti
üle vee
uute terenduste poole uutes õhuilmades,
uute saarte, uute peegelduste poole
libiseb meie paat.

Ja kõik nad on veel ees
need saared,
ja kõik nad kerkivad kord merest,
et uppuda meie silmades.
(1986)

* * *
Imelik on
kui lõpeb päev
see päev mida mattis tuisk
ja päike ajuti vine seest kumas
magu kuri silm

ja nüüd
veel enne pimedat viimaks
selgineb taevas
mille rohekal põhjal
mõni kerge linnusulg
sule jälg
liikumatu seal kõrgel

kus valgust veel jagub sellal kui all
sinise lume sees sarapuupõõsad
süsimustade õitena seisavad

ja tuulehoog
peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab
tuisupöörise veel mis samas
sanglepatüvede vahele sureb

kui vaatan taha suusarada
kaks sinist varju
mida kustutab tuisk

kui vaatan ette
rohekas taevas hõõgub pikk pilv

kui silmad sulen
siis näen
ma elan
igavest elu ma usun
ta sisse
(1986)

"Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber..." ("Piiririik", 1993)

"Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppida, aga juba kui uusi inimesi... Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega." ("Printsess", 1997)

2. mai "Kevad ja suvi ja"

Noorte lehtede aeg,
külm meretuul kevadet tagasi hoidmas.
Mina tahaksin, et kõik, mis tuleb, tuleks kohe,
aga et see kõik veel natuke ootaks.
Las korraks olla lihtsalt see, mis on,
mitte mis oli.
Mõned ei taha mõnda asja meenutada.
Ma ei taha midagi meenutada, sest kõik, mis oli,
läks mööda. Minust küll.
Ainult aeglaseks on teinud see aeg.
Kõik see aeg, mida enam pole,
sest polegi kunagi olnud.
Laev võtab kursi jälle saare poole,
aga mis see jälle loeb.

17. mai "Kevad ja suvi ja"

Tagasi ei saa mitte midagi.
Mitte midagi, sest neid asju, mis olid,
pole enam kuskil.
Lappan vanu unistusi:
nende väärtus on null.
Riiki, mis selle raha välja lasi,
pole ammu enam.
Üritan unistada uusi,
aga inflatsioon on nii kiire,
et ei jõua.